Väga kaua pole kõrv sellisel moel lustinud. Kaks vinüüli, üks album. Muusika mahuks ju ka ühele plaadile aga ei, helikvaliteedi puhul ei tee see bänd kompromisse, mõnusalt „laia joonega” lõigatud. Mis teeb siis selle albumi niivõrd eriliseks? Sellist helikeelt oleksin justkui varemgi kuulnud, isegi plaadi kujundus tundub kuidagi tuttav. See on muinasjutt, legend mis leiab aset täna, mitte eile, sest sellist bändi ja veel niivõrd noorte liikmetega justkui ei tohikski olemas olla. Olen harjunud mõtlema, et psühhedeelse roki romantikat peab otsima minevikust. Siiski see nii ei ole,  plaadifirma Modular on Austraaliast toonud meieni Tame Impala, ajatut heli pakkuva koosluse, mis sõidab kõige paremas mõttes otse Sinust läbi.

Kümme punkti kümnest.