Kas te teate mis toimus 6. mail 1987, kirjastuse “Valgus“ baaris. Ajaloolistel põhjustel mitte midagi emadepäevaga seonduvat, kuigi soovin et ema oleks mind sinna viinud. Toona, alles neljane olles, poleks mind üksinda veel baari lubatud.

Kolmapäeva õhtul, kakskümmend kolm aastat tagasi, lindistati kirjastuse “Valgus“ baaris Paul-Eerik Rummo luuletusi autori esituses. Minu jaoks teeb sündmuse eriliseks tõsiasi, et luuletusi illustreerib muusikaga Tõnu Naissoo ja seda kahel süntesaatoril,  “Moog Source“ ja “Oberheim Matrix – 6“.

Meelte jaoks on hõrk see toit, mida kannab vinüülplaat nimega “Unistadt“, mis valmis tänu ühele ammusele kolmapäevale ja eriti hõrk ning lausa mõistusevastaselt sobilik on musta ketta teise poole, esimese loo, esimese osa, esimene alaosa, nimega “Koerapildiga grammofon“, mille algust ja lõppu ei piiritle mitte luuletaja sõnad vaid hoopis helilooja käsutuses olevate süntesaatorite helid.

“Koerapildiga grammofon“

Mu peremees pöörab teise külje,
käib ringi ja laulab teistmoodi laulu.
Vastu mina ei haugu, kaasa mina ei haugu,
kuulan ja naeratan vastu ja ükski koer ei haugu.

Huvitav kas härra Rummo seda värssi kirjutades teadis, et koera nimi on Nipper ja ta sündis 1884 aastal Bristolis, Inglismaal. Küsimus mis mind aga hoopis rohkem huvitab on see, et kuidas oli võimalik aastal 1987 saada enda käsutusse Moogi ja Oberheimi süntesaatorid?

Tulles nüüd tagasi tänasesse päeva peaksin veel mainima, et algselt oli mul mõttes otsida üks ilus luuletus emadepäevaks, sellepärast ma luuleriiuli juurde ju läksingi. Aga nagu on juhtunud minu elus enne ja nagu juhtub ka ilmselt palju kordi veel, avastan ma end tegelemas küsimustega mis absoluutselt ei puuduta lähteülesannet.

Ahjaa, üks asi veel. Peale helide saab sünteesida ka muud, näiteks jäätist. Vähemalt “Star – Trekis” sai, aga sellest juba järgmisel korral.

Head emadepäeva.