Juba aastaid olen jälginud, kuidas minu hea sõber Mauno Meesit oma elu muusikasse valab. Seda kummalist järjekindlust, mida noormees endas kannab, tajusin juba aastal 2001, kui sattusin kitarristina Mauno tollasesse bändi. Mauno oli ja on ilmselgelt bändiliider ning omab väga kindlat visiooni sellest, millises suunas ja kuidas peab “rong” liikuma. Kuna tahtsin ehitada oma rongi, mis oleks rohkem funky, läksid meie teed mõneks aastaks lahku.

4

Suur oli minu jahmatus, kui taaskord Maunoga kohtudes ja tema loominguga tutvudes tajusin, et noor helilooja oli leidnud teatud kõlapildid ja suutnud need kokku monteerida nii, et tulemuseks oli miski, mille poole ka mina salamise muusikas liikuda soovisin. Arvan, et see miski on midagi seesugust, mis äratab kuulaja päriselt üles ja sunnib unustama kõik muu, tekitades sellise ajatu hetke.

kaanepilt Peale säärast kogemust olin ma juba üsna kindel, et “Sinine” ja tema “Butterflies” jõuavad ühel või teisel kujul väga kaugele, kuigi debüütalbumi ilmumiseni oli jäänud veel mitu aastat. Ja ega seda kindlustunnet toitnud ainult müstilised hetked, kaugeltki mitte, Maunot tundvad inimesed teavad neid lõputuid õhtuid, millal härra Sinine tõusis ja lausus:” Väga tore ning vahva oli teiega kallid sõbrad, kuid ma pean hakkame nüüd minema, sest tahan veel mõned tunnid tööd teha.”

Kuhu see kõik välja viis, sellest võib juba lugeda meediast ja seepärast annangi teile nüüd mõned lingid: Ekspressi nädala plaadi arvustus, Siim Nestori artikkel Ekspressis, Melu intervjuu. Külastamist väärib ka “Sinise” ametlik kodulehekülg: www.sinine.org

Mauno tõi mõned plaadid ka “Vinüüli” müüki ja neid saab siis teatud värviliste paberite või magnetriba vahendusel meie hubasest poekesest lunastada.